Mõisa korrastamine algas 2007. aasta sügisel.  Alustasime koristamisest. Samal ajal kui lossis ühel pool koristati, tassiti teise poole akendest sisse uusi prahikotte. Ainult viina-, õlle- ja odekolonnipudeleid oli poole meetrise kihina! Otsustasime uksed-aknad laudadega sulgeda.  Algas võitlus. Ühed sulgesid avasid, teised purustasid tõkkeid. Isegi varingute eest hoiatavad sildid 
hävitati.
Järgmine asi oli liitumine vee ja elektriga.  Algas veetrasside kaevamine. 
Mõisaaidas õiendati omi vajadusi, laudas elasid kellegi lambad. Pärimiste korral keegi midagi ei teadnud.
Kui ait sai vanadest väetistest ja mürkkemikaalidest puhastatud ja mida pidi tegema erifirma, algas ettepandud aidaustega tuttav lugu. Hommikuti arvestasime kahjusid kokku. Tööriistad, bensiin, värvid kõndisid lihtsalt minema.  Bensukanistris hoidsime majandusvett. Ühel hommikul oli seegi läinud. Tasuks saime teada, kelle auto enam ei käivitunud.
Õhtuti kogunesid  autod õuele või kaitsealusesse parki.  Korduvalt päriti meilt, mida meil mõisaõuele asja ka oli.  Mootorratavõistlus käis üle keldrikatuse, keset parki rajati mootorratastele hüppemäge. Tühje pudeleid ei koristanud keegi enda tagant.
Selgus, et  ikkagi tuleb piirdeaeda rajama hakata.
2008a eripära oli süstemaatiline metallaia varbade ärakiskumine või metalltorude abil kõverdamine ning betoonist aiapostide löhkumine. 2009 a häbiväärsemad teod on looduskaitsepäeval vastistutatud 30 põõsa ja puu väljakiskumine ja murdmine. Juulikuu tähtsündmused korduvad - parki istutatud 8 puust 6 väljakiskumine. Viimane kord oli juba parem- vaid 1 istutatud puudest oli maha murtud ja ja vaid kaks aiaauku juurde tehtud - otse oma elumaja väravasse, kuigi 10 m kaugusel on vaba sissepääs! Paistab aga, et Peninglastele pole need häbi- vaid uhkuse teod! Üks on selge, et
"midagi on mäda Penningby külas!" Rootsi mõjud on asendunud asiaatlikuga. Kahjuks määrab, senini veel, küla näo agressiivne vähemus