Baranoffi aadlipreili Anna-Barbara, kes sai alles neljateistkümne aastaseks kutsus oma sugulasi sünnipäevale.  Kuna sugulasi oli  palju ja kaugelt, neile kuulus ju kümneid ja kümneid mõisu, siis  soovitati preilidele midagi söödavat, mis kergesti kõlbmatuks ei muutu kaasa teha ja ka pruukostiks kaasa võtta et oma eluoskustega hiilata. Kaua sest katkuajastki möödas oli. 
Tehti ja toodi kaasa head ja paremat, kallist ja kaunist, meekooki ja marmelaadi, šokolaadi ja martsipani. Oli millega uhkustada ja sugulastele jagada.
Baranoffi preili  arvas, et ainult külalised peavad oma kokakunsti näitama, aga kus sa sellega! Sugulased tahtsid ka sünnipäevalapse kokakunsti näha! Muide, tehti vihjeid, et preilil polevat vist meheleminek kaugel, et keegi Rapla kandi mõisnik...ega muidu poleks küpsetamine ununenud. Preili läks siiski porisedes kööki teenijatele korraldusi jagama.
"Mul on preilidele suupisteks kohe midagi seninägematut vaja! Sellist, mis neil suu kauaks kinni paneb. Kohe,.. käepärasest... ja palju!"
Preili, kohe läheb  viimane tainas ahju, nii, et meil põle tainast mitte palju vaid ...vähe. .
Siis sellest tehkegi.  Aga, et oleks tehtud!
Mida? 
Ükspuha mida!  No, näiteks,.. kõike peab teile ka ette näitama. Preili haaras viimase taignarulli ja hakkas sellest närviliselt tükke kiskuma,.. siis torkas ta hajameelselt ühest taignatükist sõrmed läbi...taigen kleepus preili näppude külge, ta venitas seda ühes ja teises suunas, sai lõpuks käe vabaks ja ütles,..soo, minu mõistus on otsas. Et oleks valmis!  Ja kadunud ta oligi.
Köögitüdruk Kata ütles, et eks käsk ole vanem kui meie ja hakkas mõttesse jäädes ka sõrmedega tainatükke puurima.."Kuule,"".. ütles ta teistele teenijatüdrukutele, "täitsa naljakas ,.. kui vähesest palju tahetakse, eks siis pea ikki auke suuremaks venitama,.. ja kui veel väga palju tahetakse,..eks siis venitame augu veelgi suuremaks. .oo, jätame hoopis keskelt tühjaks! Teeme õhupiruka, ah?  Kuna meil  ka liha valmis ei ole jätame  pirukakoha üldse välja.  Seest tühi saiaviil!  Rõngassai!  Saabki kiirest ja palju, täpipealt nagu kästi!" Köögitüdrukutel oli lõbu laialt.
Aga preilnadel oli juba muud tegemised ja sel päeval ei tundnud enam keegi huvi sünnipäevalapse köögikunsti vastu. Järgmisel päeval oli jälle kõht  eelmise päeva pidusöögist täis. Kolmandal päeval aga hakati juba vöömõõdu peale mõtlema.
Lahkumisel sokutas  Anna-Barbara Baranoff, kelle isanimi oli Johann, preilidele reispassiks kaasa kõvaks kuivanud rõngassaiad, mida isegi teenijad polnud pruukinud.
Suur oli Barbara imestus kui preilid oma kirjades asusid üksmeelselt tema küpsetist kiitma, et kui vahva mõte see tal oli olnud, kui peen ja mõnus oli kuivanud rõngassaia reisipeal näkitseda, kui hästi nad veel maitsesid ja säilisid,  lõpuks neid sai isegi  sõrme otsas keerutada ja paelaga kaelas kanda ja kui tal tõesti pulmad peaksid  tulema, siis olgu pulmalauas neid hästi palju. Hiljem hakkas kirju tulema ka sugulastelt Rootsist ja Soomest ja Poolast ja Lätist. Poola sugulane kirjutas, et tema on väga uhke selle üle, et  Barbara von Baranoff on leiutanud saia mida nemad kutsuvad tema ees- kui liignime auks Bar-bara baranka!  Ärgu ainult pahandagu!

Aga sellega pole lugu veel  lõppenud. Penningby preili Anna Barbara Baranoff pandigi järgmisel suvel mehele Rapla kandi mõisnikule. Pulmad peeti Revalis Rüütelkonna Lossis Toompeal ja  kokku oli kutsutud terve aadelkond katkust ja sõjast lagastatud Eestimaalt.  Anna Barbara  leiutas üha uusi nn barankasorte ja hoolitses isiklikult, et neid jätkuks kõikidele sugulastele ja külalistele. Siis polnud tal veel aimugi, et 03 juulil 1723 saabubTallinna reidile 24 suurest laevast koosnev eskaader eesotsas imperaator Peeter I-ga, kes järgmisel päeval  tema pulmas  Otto Jürgen von Hastferiga on isameheks! Pulmas viibisid ka hertzog Holstein-Gottorp, printsid Ludvig ja Friedrich von Hessen- Homburg, krahvid Apraxin, Douglas,Ostermann ja kogu Eestimaa aadelkond. 
Peeter I oli olnud lõbus nagu väga harva varem. "Barankad" olid temale nii väga maitsenud, et neid oli kaasagi võetud. Rõngassaia nimi ja kuulsus, mis oli  seni tuntud vaid lähimaades tänu  Penningby (Peningi) mõisaomanike rohketele sugulussidemetele sai korraga tiivad paljudesse  pealinnadesse tänu Peeter I rahvusvahelisele saatjaskonnale ja diplomaatidele. 
  
Läbi aegade on laialt  tuttavaks saanud ikka see, mis  mõnele ülikule meeldinud on. Preili Anna-Barbara Baranoffi "barankad" ja Revali piprakilud olid Peeter Suurele väga meelejärgi olnud. See jäi ka Peeter I viimaseks tänase Tallinna külastuseks.